Eesti toidu väärtustamine on teema, mille uurimine, tutvustamine ja propageerimine sh ka läbi tootemärgistuste on meie rahvakultuuri teadvustamise ja teavitamise üks võimalusi. Millele viimastel aastatel on palju tähelepanu pööratud. Paraku on ka selles valdkonnas nii, et urijad ja tegutsejad jõuavad sinna, kus sellele teemale on ka varem suuremat tähelepanu pööratud, seda uuritud või jäädvustatud.
Piirkonna traditsiooniline köök on teema, mille paikkondlik uurimine ja väärtustamine on Avinurme elulaadikeskuse üks huvi ja arendusteemasid.
Ühest poolt on vajadus pakkuda külalistele ja õppeprogrammides osalejatle huvitavaid ja eripäraseid toite. Teisalt kaasneb sellega vajadus ja huvi uurida toitumisharjumisi, toite ja nende valmistamistraditsioone siinses paikkonnas, seda enm, et erinevalt puutöötraditsioonist pole siinset toidulauda praktiliselt eraldi uuritudki.
Piirkonna toiduga tegeledes jõuame sarnasele tõdemustele nagu paljudel muudelgi Avinurme piirkonna identiteeti puudutavatel teemadel.
Läbi aegade on Avinurme olnud suhteliselt eraldatud paikkond, kuhu võõras pole eriti sattunud. Samas on siin omamoodi piiriala kus ka toitumis-ja toiduvalmistamistraditsioonis on tunda naabrite mõju ja eriti naaberalade mõjul kujunenud toidulauda, kus Avinurme murdesse pandud toidunimed ja oma valmistamisvõtmes omaseks saanud toidud.
Toitumistraditsioone on mõjutanud eelkõige kogukonna paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi, mis on piiriks Virumaa ja Torma kandi põllumajandusaladele, metsaandide suurt osakaalu toidulaual, samuti “hallidest”aegadest pärit jahitraditsioone, mis samuti on siinsetes metsades ja kroonumõisa aladel arenenud erinevalt naaberalade pärusmõisa piirkondadest. Oma eripärad tulenevad meie külasid läbivast, omal ajal toidulaual suurt osakaalu mänginud Avijõel ja muidugi Peipsi järvel, mis siinsamas , külje all paiknedes, on alati olnud määrava mõjuga siinse rahva toidulaua rikastamisel. Nii ongi kunagiste kolme kihelkonna ja täna kolme maakonna kokkupuutealal, eri keele, etnograafiliste ja keeleliste kultuuride kokkupuutealal ja ühest haldusjaotusest teise loksutatud Avinurme rahval ka toitumistavades, toidunimedes ja valmistamises olnud oma tavad ja traditsioonid. Just nüüd on käes vajadus ja vahest ka viimane aeg, et uurida ja elustada piirkonna toidulauda, mille eripärad koos vanemate põlvkondade oskuste kadumise ja kaasaegsete , tänastest halduspiirkondadest lähtuvate uuringutega kipuvad aja unustustehõlma vajuma.
Avinurme kandi kööki on vähe uuritud.Vanemad uuringud , sh etnograaf Aliise Moora Eesti väga põhjalkus Eesti vanema toidu käsitluseses ei ulatu ülevaated eriti siinsetesse metsadesse. Toona oli Avinurme väga kõrvaline, teedest eemal asuv paikkond.
Tänased Eesti rahvusköögi käsitlused käsitlvad paikkonda mitte Põhja -Tartumaa või Peipsi mõjualana vaid osana Ida-Eestist, st Virumaa osana. Virukestna oleme aga maailma noorimad uustulnukad ja rääkides traditsioonidest või mõjudest ei saa selles vallas ei vanu, tugevaid ega traditsioonilisi sidemeid täheldada. Nii ongi veel üks valdkond kus siinsel rahval juured läbi lõigatud ja traditsioonide , oskuste ja maitsete kandjatena peame ise olema usinad ja järjekindlad, et talletada eripära, oskusteavet ja toidu nimesidki, mis koos Avinurme murdega on käibelt kadumas.
Avinurme Elulaadikeskus kutsub kõiki kaasa lööma meie piirkonna toidutraditsioonide uurimisel, arendamisel ja elustamisel.
