AVATUD: T-L 10-16,  E-post:See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. Telefon: +372 5521 331

Käsitöö

Palju on räägitud Avinurme elanike puutööoskustest. Seda, et siinne, metsade keskel asuv kogukond pikka aega ka oma kangad, kehakatted ise kasvatas, ketras ja kudus, on hoopis vähem jutuks ja uurimiseks võetud. Poekangas oli kallis luksus, mida harjuskid taludes pakkumas käisid veel kogu ilmasõjaeelsel perioodil.

 

Lina ja vill tuli ikka talu oma põllult-laudast ja kangaks-kudumikski sai läbi perenaiste kätetöö.
Tublisti aitas käsitööoskuste eluspüsimisele kaasa UKU jaoskond Avinurmes, kus lisaks puutööle said tööd väga paljud käsitöömeistrid nii kudujate kui tikkijatena. Nii oli käsitöö paljudele naistele lisasissetulek läbi nõukogude aja. UKU oli Eesti rahvakultuuri hoidja, samas ei panustatud siis mitte kohalikele mustritele, vaid kunstinõukogus heakskiidetud mudelite tootmisele, mis üleliiduliselt tutvustasid eesti käsitööd.

 

Teine suund, mis hoidis siinseid käsitööoskusi oli vaibakudumine. Kooti oma tarbeks kaltsuvaipu ja peamiselt müügiks niidivaipu, mida turul, eriti Rakveres teati Avinurme vaipade nime all. Sellised telgedel kootud, keskelt kokkuõmmeldud vaibad katsid enamusi siinsete kodude suurte tubade (kambrite) põrandaid. Neid tehti poelõimest, niidist.

 

Vähem on järjepidevust olnud linase kanga kudumisel. Kui veel neljakümnendatel kasvatati, kedrati, kooti linane kangas kodudes ise, siis maa puudumine nõukogude ajal ja riiklik linakasvatuse koondumine Lõuna Eestisse kaotas lina töötlemise oskused pea täiesti.

 

Tänu Jaagapra talu linatööde oskuste taastamisele on linane kangas ja selle töö oskused taas huviorbiidis.

 

Avinurme Elulaadikeskuse naiste käsitöö programmide eesmärk ongi eelkõige oma-orgaanilise tekstiili valmistamise oskuste taaselustamine ja õpetamine naiste käsitöötoas.

Avinurme kapsapiirakas

Kapsapiiraka taignana kasutatakse põrandaleiva tainast. Selleks segatakse leivaastnasse jäetud kaapekakust, soojast veest ja osast jahust leivajuuretis, mis hapneb soojas kohas vähemalt ööpäev. Järgmisel päeval sõtkutakse leivataigen, mis oma konsistentsilt sobib põrandaleiva valmistamiseks.

 

Seejärel valmistatakse ette piirakasisu. Ajalooliselt kasutati kapsapiiraka valmistamisel palju haudekapsaid, mida tehti väiksematest, pehmematest „tosskapsastest“. Kasutati ka hapukapsaid, mis tänapäeval on põhiline piirakasisu.

 

Kergelt hautatud hapukapsas segada kuubikuteks lõigatud soolapekiga. Soovi korral võib lisada ka eelkupatatud kruupe. Kapsas, kruubid ja pekikuubikud hautada läbi, jahutada toasoojaks.

 

Leivatainas pressitakse märja käega lauale lahti. 1/3 lahtipressitud taignale tõstetakse ettevalmistatud kapsasegu ja taignaääred tõstetakse üle piirakasisu.

 

Kokkurullitud piirakas pannakse kapsalehtedele kerikma. Tänapäeval kasutatakse enam küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaati.

 

Kerkinud leib pannakse ahju küpsema. Küpsetatakse 1,5-2 tundi olenevalt pätsi suuruset rukkileiva küpsemistemperatuuril kaasaegsetes ahjudes.

 

Puuahjus küpsetamisel köetakse piiraka kerkimise ajal leivaahi. Liigsed tukid, kui neid on jäänud ja vajadusel liigsed sõed tõmmatakse roobiga ahjust pliitaauku. Kas ja kui palju sütt jätta, seda proovitakse ahju kuumuse järgi, puistates ahjupõhja jahu.

 

Ahjuluuaga pühitakse puhtaks leivaahju põrand.
Seejärel asetatakse leivalabidaga kapsalehel kerkinud kapsapiirakad ahju küpsema.

 

Küpsenud leib määritakse ahjust võttes rasva või märja käega üle, mähitakse linasesse köögirätti ja jäetakse 1-2 tunniks seisma ja tõmbama.

 

Süüakse soojalt, siis on soolapekiga läbiimbunud piirakakoorik koos sooja piirakatäidisega eriti maitsev. Peale juuakse traditsiooniliselt köömneteed.

 

Maitsev ka külmana. Nii söödi leiba laada- või reisileivana.

 

Piirkonna traditsioonilises köögis seveeritakse eraldi toidukorrana - sooja eelroana.

 

Retsepti õpetus: Ilse Rummel ja Meida Planken. 
Kirja pannud: Küllike Pärn.

Toit

Piirkonna traditsiooniline köök on teema, mille paikkondlik uurimine ja väärtustamine on Avinurme Elulaadikeskuse üks huvi ja arendusteemasid.

 

Ühelt poolt on vajadus pakkuda külalistele ja õppeprogrammides osalejatele huvitavaid ja eripäraseid toite. Teisalt kaasneb sellega vajadus ja huvi uurida toitumisharjumisi, toite ja nende valmistamistraditsioone siinses paikkonnas, seda enam, et erinevalt puutöötraditsioonist pole siinset toidulauda praktiliselt eraldi uuritudki.

 

Läbi aegade on Avinurme olnud suhteliselt eraldatud paikkond, kuhu võõras pole eriti sattunud. Samas on siin omamoodi piiriala kus ka toitumis-ja toiduvalmistamistraditsioonis on tunda naabrite mõju ja eriti naaberalade mõjul kujunenud toidulauda, kus Avinurme murdesse pandud toidunimed ja oma valmistamisvõtmes omaseks saanud toidud.

 

Toitumistraditsioone on mõjutanud eelkõige kogukonna paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi, mis on piiriks Virumaa ja Torma kandi põllumajandusaladele, metsaandide suurt osakaalu toidulaual, samuti “hallidest” aegadest pärit jahitraditsioone, mis samuti on siinsetes metsades ja kroonumõisa aladel arenenud erinevalt naaberalade pärusmõisa piirkondadest. Oma eripärad tulenevad meie külasid läbivast, omal ajal toidulaual suurt osakaalu mänginud Avijõest ja muidugi Peipsi järvest, mis siinsamas, külje all paiknedes, on alati olnud määrava mõjuga siinse rahva toidulaua rikastamisel. Nii ongi kunagiste kolme kihelkonna ja täna kolme maakonna kokkupuutealal, eri keele, etnograafiliste ja keeleliste kultuuride kokkupuutealal ja ühest haldusjaotusest teise loksutatud Avinurme rahval ka toitumistavades, toidunimedes ja valmistamises olnud oma tavad ja traditsioonid. Just nüüd on käes vajadus ja vahest ka viimane aeg, et uurida ja elustada piirkonna toidulauda, mille eripärad koos vanemate põlvkondade oskuste kadumise ja kaasaegsete, tänastest halduspiirkondadest lähtuvate uuringutega kipuvad aja unustustehõlma vajuma.

 

Tänased Eesti rahvusköögi käsitlused käsitlevad paikkonda mitte Põhja-Tartumaa või Peipsi mõjualana vaid osana Ida-Eestist, st Virumaa osana. Virukestena oleme aga maailma noorimad uustulnukad ja rääkides traditsioonidest või mõjudest ei saa selles vallas ei vanu, tugevaid ega traditsioonilisi sidemeid täheldada. Nii ongi veel üks valdkond kus siinsel rahval juured läbi lõigatud ja traditsioonide, oskuste ja maitsete kandjatena peame ise olema usinad ja järjekindlad, et talletada eripära, oskusteavet ja toidu nimesidki, mis koos Avinurme murdega on käibelt kadumas.

 

Avinurme Elulaadikeskus kutsub kõiki kaasa lööma meie piirkonna toidutraditsioonide uurimisel, arendamisel ja elustamisel.

 

Alamkategooriaid

9 põhjust, miks külastada Avinurme Elulaadikeskust

Paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi on Avinurmest läbi aegade teinud eraldatud paikkonna. Soine põllumaa ning pikad suurvee perioodid, mille tõttu olid teed üleujutatud ning ligipääs Avinurmele piiratud, sundisid avinurmikuid otsima traditsioonilisest talupidamisest ja põllutööst teistlaadseid elatusallikaid ning ümbruskonna metsarikkus juhatas nad puutöö juurde.

Loe edasi...

PUU TÖÖ MEISTRID AD 1786