AVATUD: T-L 10-16,  E-post:See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. Telefon: +372 5521 331

Toodete turustamine

Valdav osa Avinurme puutoodetest, eeskätt ühe põhjaga puunõud ja painutatud riistad, on alati levinud laadakaubana.
Lähemas ümbruses, peamiselt Virumaal, Põhja-Tartumaal ja Ida-Järvamaal müüdi puunõusid ka mööda külasid. Kaugemale mindi külasse müüma siis, kui laadal jäi kaupa üle. Niipalju kui võib otsustada suuliste mälestus-teadete järgi, on külades puunõude, sarjade ja külimittudega rändkaubitsemise osatähtsus olnud seda suurem, mida kaugema minevikuga on tegemist.

 

1920ndaks aastaks oli rändkaubitsemine külades aga juba peaaegu vaibunud.
Külades müütamine toimus talveperioodil, tavaliselt oktoobrist-novembrist kuni lumetee kestmiseni kevadel.
Tähtsmamatel laatadel käidi aasta läbi. Müügiretkedel käidi harilikult ikka kahekesi. Üksikutel riistameistritel oli kujunenud külades oma kindlad müügiringid (nukad), mis iga aasta kord läbi käidi.

 

Kui müük laatadel toimus raha eest, siis külades harrastati sageli veel primitiivset vahetuskaubandust: vahetati vilja, eeskätt rukki vastu.
Väiksemate nõude (kappade, ämbrite, lüpsikute, külimittude jne) eestanti põlise tava järgi sama nõu täis vilja, vahetusnorm, mis kaubanduse algelisel astmel on olnud tavaline ka mujal.
Suuremate riistade nagu torte, toobrite, sarjade jms. vahetamisel polnud nii kindlat normi, siin mõõdeti vilja külimituga, nii kuidas kaupa sai.

 

Laadakaubanduse ring oli tunduvalt suurem kui külades müütamisel. See haaras kõigepealt kogu Ida-Eesti üldjoontes kuni Tallinna – Viljandi – Halliste jooneni. Suuremaiks keskusteks olid seejuures Tartu, Võru, Petseri, Valga, Viljandi, Tallinna, Paide, Rakvere, Jõhvi ja Narva laadad.
Paljudel laatadel oli kodutöönduse tooteid müügil koormate kaupa.

 

Puutöönduse hiilgeajal XIX saj. lõpul läks Avinurmest Tartu laadale tihti sadakond koormat kaupa.
Täheldatud Ida-Eesti ala on vana põline müügirajoon, kus meistrid käisid ammust ajast ise oma tooteid müümas. Ka maata riistameistrid pidasid vahel müügireiside tegemiseks hobust.
Toodangu pidev suurenemine ja teiselt poolt nõudmise kahanemine tervele reale toodetele XIX saj. II poolel tõi paratamatult kaasa turu laiendamise vajaduse, millega seoses ilmusid vaheltkauplejad – ülesostjad, sest kodutööndajail endil ei olnud töö kõrvalt aega kaugemate turustusvõimaluste otsimiseks.
“Vaheltkauplejad – neid on umbes paarkümmend – ei lähe ilmaski ainult ühte sorti kaubaga laadale. Neil on ikka pea kõik anuma seltsid kormas, ja niisugusest segakoormast saavad nad ikka ennemine lahti” (“Olevik”1903, nr. 4, lk. 86).


 

Niisiis oli vaheltkauplemine XX saj. algul juba tugevasti arenenud. Edasistel aastatel jätkus see aina tõusvas joones. Tüüpiliselt olid ülesostjateks suuremate talude omanikud, kes ostsid tooteid kokku hobuseta väikekohapidajatelt ja maatameestelt.
Avinurmest kaugemal asuv Tallinn kindlustas ülesostjale hoopis parema turu kui lähem Tartu, kus müüjaid Avinurmest liiga sageli ja palju liikus. Tartut kasutati peamiselt vaid varustuskaubana kaugemate müügiretkede jaoks.
Kodanliku riigi päevil ilmusid ülesostjate osas aina sagedamini linnakaupmehed Tallinnast, Pärnust jm. Mitmed neist osutusid linna asunud Avinurmikuiks.
Linnakaupmeeste ülesostusõidud tihenesid eriti autotranspordi kasutuselevõtmisega ja Sonda – Mustvee raudtee avamisega 1926.a.

 

Vaheltkauplemise ulatuslikuma levimisega alates XIX saj. lõpust toimus ka Avinurme puunõude turu kiire laienemine. Ülesostjad olid huvitatud turu avardamisest, seda enam, et kahanes nõudmine tervele reale toodetele. Nende müügiretked hakkasid ulatuma nüüd kaugemale läände; samuti laienes kaubitsemine Peipsi-tagustel vene aladel, kus varemgi oli liigutud (peamiselt Oudova (Gdovi) ümbruses), 
Läänes ilmusid Avinurme puunõud kõigile tähtsamaile mandri laatadele kuni Haapsalu ja Pärnuni. Avinurmikute massiline võistlus röövis turu Lääne-Eesti väiksematelt puunõudevalmistamise keskustelt (Hiiumaal, Nõvas jm.), mistõttu nendes töö hakkas kiiresti vaibuma. Üksikuid müügiretki tehti isegi Kuressaarde. Talvel ostsid ka vene vaheltkauplejad Avinurme puunõusid üles – peamiselt suurelt Kallaste “Jäälaadalt” (laat peeti jää peal) märtsikuus.

 

Avinurme peergkorvid levisid peamiselt Peipsi-äärsetes vene külades (seepärast oli ka töökeskus valla rannapoolses servas), osalt ka Ida-Eesti linnades, eriti Tartus.
Palju osteti suitsukalakorve Viru ranniku kalastuskeskustes – Aseris, Purtses, Toilas jm. Eesti talurahva hulgas levis neid vaid lähemas ümbruskonnas.
Katusepilpaid müüdi eeskätt Põhja-Eestis, kus peamiseks müügikeskuseks oli Rakvere.

 

Kodanliku korra ajal laienes Avinurmes ka toolide tootmine. Toolide tootmist piiras kaua Eesti laatadel laialt liikuvate läti toolimeistrite toodang.

 

Regede müügiala on olnud väike juba regede suuruse tõttu, mis ei võimaldanud neid suuremal hulgal kaugemale transportida. See haaras peamiselt Viru- ja Järvamaa. Tavalisse Avinurme reemeistrite Laadaringi kuulusid Tapa, Koeru, Jõgeva, Mustvee, Jõhvi, Rakvere. Regede müügihooaeg algas juba sügisel veel vankriteega ja lõpes veebruaris. Tsaarivalitsuse ajal tehti palju regesid ka mõisate tellimisel.

 

Peaaegu sajaprotsendiliselt langesid laadakauba hulgast välja tünnid ja vaadid, mis läksid enamasti tellimistööna mitmesugustele tehastele ja ettevõtetele. Tünnivitsasid valmistati massiliselt tsemendivabrikuile.
Kalatünne tehti tsaarivalitsuse ajal eriti palju Narva silmusuitsukodadele.
Kodanliku riigi päevil läks kalatünne peamiselt Tallinna ettevõtetele kilude ja silkude soolamiseks. 1930-ndate aastate lõpul täideti tolleaegse kalanduskoja suuremaarvulisi tellimusi (umbes 3000 tünni aastas), mistõttu tünnitegijate arv jälle tunduvalt suurenes.
Õllevaate tehti peamiselt õllevabrikutele Tartus jm. Palju läks vaate ka kaljatööstustele Narva, Tallinna jm.
1920-30-ndail aastail tegid mõned meistrid Adrakul ka haavapuust siirupivaate Kadrina Siirupivabrikule (~800 vaati aastas).
Laadakaubaks tehti mõnel määral kurgitünne.
Samalaadne tellmistöö kui vaatide-tünnide valmistamine oli ka haavapuust lumelabidate tegemine raudteevalitsusele, mis toimus pemiselt Adraku külas.

 

Üldiselt valitseski Avinurmes seisukoht, et kergem on leiba teenida käsitööga kui põlluharimisega.

 

9 põhjust, miks külastada Avinurme Elulaadikeskust

Paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi on Avinurmest läbi aegade teinud eraldatud paikkonna. Soine põllumaa ning pikad suurvee perioodid, mille tõttu olid teed üleujutatud ning ligipääs Avinurmele piiratud, sundisid avinurmikuid otsima traditsioonilisest talupidamisest ja põllutööst teistlaadseid elatusallikaid ning ümbruskonna metsarikkus juhatas nad puutöö juurde.

Loe edasi...

Koolitused & üritused

PUU TÖÖ MEISTRID AD 1786