AVATUD: T-L 10-16,  E-post:See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. Telefon: +372 5521 331

Puutöökultuur

Esmakordselt kuuleme Avinurme kodutööndusest pikemalt 1868. aastal dr.Schultz-Bertrami Torma kihelkonna ülevaates:
“Avinurme on meie maal kõikjal kuulus oma puunõutöönduse tõttu. Talupoeg, kes ainult sellega tegeleb, teenib aastas umbes 200 rubla. Aga ka kõik põlluharijad mehed teevad seal kõrvaltööna puutööd. Hoolikate järelpärimiste alusel hindan ma selle lisateenistuse igaühele 50 rbl. peale. Kuna selle kerge toega tegelevad poisikesed alates 14 aastast ja vanamehed kuni 70 aastani ja kuna meessoost rahvastiku arv on 1700, siis võib ilma liialdamata oletada, et sellega tegeleb 1000 töötajat. Seega oleks Avinurme puutöönduse kogutulu 50 000 rbl.”


 

Näeme niisiis puutööndust vallas juba täiesti massilisena.
Samalaadseid konstateeringuid kohtame XIX saj. viimasel veerandil ajakirjanduses jm. üsna sageli. 1877. a. näiteks märgitakse Liivimaa Kodutöönduse ülevaates:
“Avinurme rajoonis eksisteerib kodutööndus, mis toodab suures osas provintsist turustatavaid harilikke puunõusid, lusikaid jm. köögi- ja majariistu. Avinurme puutöönduse üheks peatooteks on seejuures tünnid sealseile tsemendivabrikuile. Tünne valmistatavat aastas 18 000 tükki. Mainitud rajooni kogu läbimüügina nimetati päris aukartustäratav summa 50 000 rbl ulatuses.”(Schoenflies)

 

Pildi kodutöönduse ulatusest vallas annab eelkõige tööndjate arv. Nägime, et 1860-ndail aastail arvestati ümmarguselt 1000 töötajat.
Täpsemaid andmeid on alles aastast 1896 (”Postimees”1896, nr. 102 ja 109), “Avinurme vald ja mets”. Sel ajal tehti Avinurme vallas puutööd 642 talundis.
Puutööga tegeles üldse 828 meest, neist 522 üksnes talveperioodil, teised aga aastaringi. Eriti rohkest oli kodutööndajaid valla põlisemates ja suurtes külades: Ulvil (82), Vadil (75), Piilsis (75), Adrakul (66).


 

Kokku kasutasid kodutööndajad 931 kuupsülda tarbepuud aastas, keskmise hinnaga 6 rbl./süld. Ühest kuupsüllast arvestati saadavat keskmiselt 65-70 rbl. väärtuses puuriistu. Ei tohi aga unustada, et väga suur protsent avinurmikute kasutatud tarbepuust saadi nii tolleaegsete kui hilisemate teadete valgusel metsavarguse teel. Niisiis pidi avinurmikute toodang ja tulu tegelikult olema esitatust tunduvalt suurem.

 

Edaspidi hakkab üha sagedamini kuulduma hääli Avinurma puutöönduse tagurpidiminekust, mis küll võrdlemisi aeglane, kuid pidev (puumaterjali kallinemine, nõudmise vähenemine). 1921.a. kinnitatakse juba, et “ehk küll anumatööstuse viral suuri summasid teenitakse, on puutööstuse hiilgeaeg Avinurmes möödas ja see tööstusharu palju oma endisest tähtsusest kaotanud” (Adamson). Kodutööndajaid olevat vallas 500 ümber, räägitavat aga koguni kaheksasajast.
1931.a. tehti valla 843 talust puutööd veel 326-s.


 

1934.a. rahvaloenduse andmetel oli Avinurmes tööndusega tegelejaid 694, neist aga mehi ainult 402, mis näitab puutöötegijate arvu tugevat kahanemist, võrreldes sajandi algusega. Nii kajastab tööndajate arvu kahanemine XX sajandil kodutöönduse ilmse languse protsessi.
Toodete turu kitsenemine ei suutnud enamikku kodutööndajaist sundida veel sissejuurdunud tööst loobuma – väikest viisi nokitseti seda ikka edasi teha.

 

Kuigi Avinurme asub Alutaguse metsamassiivi serval, oli siin talundeil metsamaad harukordselt vähe – 1.9% kogupinnast, sel ajal kui Eesti keskmine oli 5,2%. Talude kruntiajamisel ei tundnud siinsed talupojad mingit huvi talude metsaga varustamisese vastu. Oldi koguni seisukohal, et “mis tühja metsa arvel talu ilmaaegu kalliks ajada.” Põlise arusaama järgi kasvas mets kõigile, igaüks võis sealt võtta kütte- ja tarbepuud. Nii on ka arusaadav, et riigi- ja erametsadest ostmise kõrval hankisid avinurmikud tähelepandava osa oma toormaterjalist metsavarguse teel, mida vana tavaõiguse järgi ei peetud üldse varguseks.


 

Avinurme XIX saj. kogukonnakohtu protokollides (algavad 1821.a.) ongi vargusasjad väga haruldased ja süüdlasteks on enamasti väljastpoolt tulnud inimesed, seda sagedasemad on aga metsavargused. Need ilmuvad esmakordselt 1846.a., mil esimestena karistati kuut meest, igaüht ühe kuusepalgi varastamise eest, rahatrahviga 33-36 kop. hõbedat ja 15 vitsahoobiga. Sellest aastast alates moodustavad metsavargused märkimisväärse osa kogukonnakohtus arutatud asjadest.
Need massilised metsavargusasjad kohtus tõendavad muide, et juba 1840- 50-ndail aastail oli puutööndus kohapeal väga ulatuslik.
Metsavarguste vastu võitlemiseks organiseeriti Avinurmes 1936.a. koguni seltskondlik kohus omavoliliste metsaraiujate üle. (“Eesti Mets” 1936)


 

Kogu vajalikku tarbepuud pole avinurmikud ammu enam saanud kohapealt, vaid seda on tulnud hankida ka lähema ümbruse metsadest, olgu ostu, olgu varguse teel. Vargusreked naabruskonna metsadesse kandsid juba 1860-ndail aastail nii mõnigi kord lausa organiseeritud iseloomu.

 

Puunõude, kohalikus keeles "riistade" tegemine oli levinud peaaegu kõigis valla külades. Seejuures võis täheldada spetsialiseerumist üksiktoodetele külade kaupa: näiteks Vadil toodeti enam kalatünne, Laekannus regesid jne.

 

Puunõude kõrval valmistati ka regesid, lookasid, korve. Vanemas ajajärgus olid olulised ka tohutööd (punuti rohkesti leivamärsse ja soolavakku). Levinud oli ka katusepilbaste kiskumine ja toolitegemine. Avinurme mehed olid ära õppinud suuskade tegemisegi, neid müüdi üle kogu Eesti.

 

Suurema osaga Avinurme puutoodetest kaubeldi laatadel, ent sõideti ka mööda naabervaldade külasid oma kaupa pakkuma.

 

Nõukogude aeg tõi kaasa muutuse - enamik kodus töötanud inimesi koondati lepingutöölisena puutööettevõtete ümber (Avinurme Tarbijate Kooperatiivi abikäitis e Tööstuskombinaat, Tartumaa tööstuskombinaat). 1961. aastal alustas Avinurmes tööd Mustvee Kohaliku Majanduse Kombinaadi rajatud Avinurme Tünnitehas, mis rajanes aga kohalikul sajanditepikkusel riistatöö traditsioonil. Nõukogude perioodi suuremateks tööandjateks olidki Tünnitehas, kolhoosi abikäitis ja Rahvakunstnike koondis "UKU" Avinurme jaoskond.

 

Avinurme puutöönds on omaette fenomen ka seetõttu, et vaatamata aegade ja olustike muutumisele on puutöö ikka olnud avinurmiku elatusallikas ja seda tänapäevalgi. Meil on OÜ Puunõu, kus töötavad tünnimeistrid, AS E. Strauss, kus valmivad laastutooted, on OÜ Alfrina ja OÜ Mölder O.V., kes toodavad tööriistavarsi jm, on AS IMB, kus valmivad voodrilauad jne. Tööd jätkavad ka kodus töötavad käsitöömeistrid-korvipunujad.

 

Avinurme nime on aga laiemalt tuntuks teinud kohalik Avinurme Tünnilaat, mis iga jaanipäeva paiku Avinurmes aset leiab. Algusaastatel Pütilaadana tuntud ürituse ellukutsujaks oli kohalik Avijõe Selts ja selle loomise eesmärgiks oli aidata kaasa kohaliku elu ja traditsioonide arengule.

 

22. juunil 2002 avati kohalike puutöömeeste trükikirjas esmamainimise (1786) aastapäeva puhul ja siinse puutöötraditsiooni elujõu auks Avinurme puutöösein.

 

Oluline on seegi, et siin on säilinud käsitööstuslikud puutööoskused sel määral, et Eesti Kultuuriministeerium on Avinurme puutöö kui elulaadi nimetanud üheks UNESCO suulise ja vaimse kultuuripärandi meistriteoste nimistusse kandmise kandidaadiks.

 

9 põhjust, miks külastada Avinurme Elulaadikeskust

Paiknemine kesk Alutaguse suurmetsi on Avinurmest läbi aegade teinud eraldatud paikkonna. Soine põllumaa ning pikad suurvee perioodid, mille tõttu olid teed üleujutatud ning ligipääs Avinurmele piiratud, sundisid avinurmikuid otsima traditsioonilisest talupidamisest ja põllutööst teistlaadseid elatusallikaid ning ümbruskonna metsarikkus juhatas nad puutöö juurde.

Loe edasi...

Koolitused & üritused

PUU TÖÖ MEISTRID AD 1786